Minu Eesti - kultuurimärgid

 

Eesti kultuurimärgid

Kultuur on tänuväärne arutlusteema, sest see on nii mitmetahuline nähtus. Saame rääkida mikro- ja makrokultuuridest, inimeste kultuurist, kultuurilugudest, muusikakultuurist, söögikultuurist, ja seda nimekirja annab pikendada ja täiendada. Kultuur, nagu ühiskondki, ümbritseb inimest ning tahest-tahtmata mõjutab teda. Kuid mis on sel juhul vahe ühiskonna ja kultuuri vahel? Ühiskond seostub meil eelkõige inimeste kooselu vormiga, kus inimesed järgivad kindlaid käitumuslikke norme, kus vastastikused suhted on organiseeritud, kus toimivad erinevad institutsioonid. Ühiskond seob inimestele ette kindlaid reegleid, kuid ka organiseerib ning hõlbustab kogukonna elu. Mis suhe on kultuuri ja ühiskonna vahel? Kultuur on üldises mõttes inimtegevus ja selle tulemus, inimese poolt loodud objektid väga laias mõttes (ka mitte füüsilised objektid – muusika, filmid jne), oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed. Neid kõiki eristame näiteks loodusest, mis ei ole inimeste poolt otseselt loodud. Kuid Kadrioru parki, mis ühendab endas nii ilusat loodusmaastikut koos istutatud puude ja taimetega, kui ka lossi ja teisi kauneid ehitisi pargi territooriumil, mõtleme me eelkõige kultuuriobjektina. Miks? Kadrioru park tutvustab külastajale nii 18. kui 19. sajandi arhitektuuri, ajalugu, annab ühtlasi aimu ka inimeste tegevusest tänapäeval – kuidas park on korrastatud, mis kontserte Kadrioru lossis pakutakse, mis küpsetisi saab Katharinenthali kohvikust osta, ja nii edasi. Võime öelda, et kõik, mis asub Kadrioru pargi territooriumil, ka loodus kaasa arvatud, teenib kultuurilisi eesmärke. Kultuuri eesmärk on üldiselt olemasolevat kultuuri alal hoida ning uut kultuuri produtseerida. „Kultuur on see, mis jääb, kui kõik muu on unarusse jäetud“ - see Édouard Marie Herriot tsitaat on suurepärane üldistus kultuuri kohta. Isegi hävitatud ja kadunud kultuurid annavad endast märku, elavatest rääkimata.

Kadrioru park oli vaid üks näide mineviku ja oleviku kultuurimärkidest. Mul on vedanud – olen kahes kultuuris, vene ja eesti omas, üles kasvanud, need on minu sees oma sünteesi teinud ja mind rikastanud. Olen ka palju erinevaid keeli elu jooksul õppinud, ja pean keelt kultuuri salakoodiks. Tutvustan järgnevalt teisi kultuurimärke, mis on mulle kui Eesti elanikule kallid ja südamelähedased, ja mis rolli need kultuurimärgid mu elus mängisid. Hea meelega seon neid kultuurimärke ka minu mitmekeelse taustaga ning kahes kultuuris üleskasvamisega.

Tallinna vanalinn on mind alati paelunud. Kitsad konarlikud tänavad ja kõrged punased tornid – kõik see kõlab nagu üks pikk klišee turistide meelitamiseks, kuid ma usun, et nii turistid kui ka kohalikud elanikud on lummus Tallinna vanalinnast, nähes seda postkaartide peal või ülevalt alla Toompealt vaadates. Õnneks on Tallinna vanim linnaosa alates 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistuses, nii et see on tõesti selline kultuurimärk, mis jääb. Mäletan meie perereise Narva-Jõesuust Tallinnasse, kui veel väga väike olin. Siis tundus mulle Tallinn väga kauge ja müstilise pealinnana, täis imesid ja avastusi. Kuna kasvasin üles Narva-Jõesuus, mis on Peterburile lähemal kui Tallinnale, siis tundus mulle Peterburi alati kodulinnana; ja Tallinn asus kaugel ja tundus sellepärast põnevam, arusaamatum. Mäletan, et vanemad rääkisid mulle Tallinna legende, ja seetõttu olid jalutuskäigud vanalinnas alati midagi müstilist, erakordset. Käisime ka väikestes poodides, ja iga väike Tallinna vanalinnast toodud suveniir oli mulle kallis kui kullavara. Iga nurga taga, eriti just nendel kitsatel tänavatel, ootasid mind haldjad, vanad rüütlid või vähemalt väiksemad viirastused. Lapse mälu on lühike, ja Tallinna vanalinnas ei ole just kõige kergem navigeerida – lapsepõlves tundus mulle vanalinn hiiglassuure kohana, kus ei saa kunagi kaks korda sama teed pidi minna, muudkui eksid ära ja satud kogu aeg erinevatesse vaateplatvormidesse.

Ma ei arva, et minu sisseastumine Tallinna Muusikakeskkooli kuueteistkümneaastasena oli inspireeritud just kolimisest Tallinna; pigem soovisin pärast Narva lastemuusikakooli edasi viiulimänguga jätkata. Kuid siis, kui Tallinnasse kolisin ja siin Muusikakeskkoolis õppima hakkasin, ootas mind uus avastamisrõõm. Nüüd lugesin ise Tallinna vanalinna legende ning käisin vanalinnas jalutamas, samamoodi kogu aeg kitsatel tänavatel ära eksides. Nautisin kontserdielu ja käisin uusi kontserdikohti avastamas – vanalinn on täis hubaseid väikseid saale erakordselt hea akustika ja erilise atmosfääriga. Tallinn on uhke linn, nii oma ajaloo kui ka arhitektuuri poolest. Usun, et nii nagu öeldakse, et Tallinn ei saa kunagi valmis, ei saa ka kunagi öelda, et tunned üht suurlinna nii hästi, et ei ole midagi rohkem avastada. Alati on uusi sündmusi, näituseid ja kontserte, kui kõikides kontserdisaalides on juba käidud. Eesti linnadest pakub Tallinn muidugi kõige rohkem kultuurisündmusi.

Järgmise peatuse teeme hoopis Lõuna-Eestis, Tartus. Kui õppisin Muusikakeskkoolis gümnaasiumis, siis täiesti ootamatult tutvusin Põhjamaa mütoloogiaga ja rootsi keelega, ning see romaan kestis üsna kaua. Minu ees oli raske valik: kas minna edasi muusikaakadeemiasse ja jätkata viiuliõpingutega, või minna hoopis Tartu Ülikooli rootsi keelt ja kirjandust õppima. Valik langes viimase kasuks, eriti sellepärast, et just sellel aastal, pärast minu gümnaasiumilõpetamist, võeti skandinavistika osakonnas tudengeid just rootsi filoloogiat õppima. Mind paelub mõte, et olen omal ajal süvenenud ka rootsi kultuuri, mis mängis tähtsat rolli Eesti ajaloos. Rootsi aeg oli kuldne aeg Eesti ajaloos, haridus ja ühiskond edenes, ning Tartu Ülikool saigi asutatud rootsi ajal Rootsi kuninga Gustav Adolfi poolt. Tartu Ülikool on ajalooliselt ka teine Rootsi ülikool, pärast Uppsala Ülikooli (kus õppisin vahetusüliõpilasena ka). Seega on Tartu linna ajalugu tihedalt Rootsi ajalooga seotud, ning minagi sidusin tol ajal oma elu rootsi keele ja kirjandusega. Esialgu tundus mulle Tartu kui kultuurilinn väga väiksena Tallinnaga võrreldes. Tõsi küll – vähem elanikke, vähem saale, kus saab kontserte kuulata. Kuid väiksema linna jaoks oli Tartus ikkagi kirju muusikaelu – harfimängija ja õpetaja Lilian Langsepi poolt korraldatavad vanamuusikafestivalid, Vanemuine oma suurepäraste ja originaalsete lavastustega, külaliskontserdid. Minagi sain praktilist osa kontserdielust – mängisin Tartu Ülikooli sümfooniaorkestris ning esinesin koos Tartu Ülikooli sümfooniaorkestri kvartetiga, pärast ülikooli lõpetamist töötasin ka Vanemuise orkestris. Tartu on läinud mu südamesse kui teaduse- ja teatrilinn, kus ma ise tegutsesin mõlemas sfääris.

Liigume edasi. Kas võime vaadata metsa ja merd kui kultuurimärke? Minu vastus on jah, kui see imeline kooslus inspireerib kunstiinimesi loometegevuseks. Ja just seda on Eesti põhjarannik alati teinud. Ehtsad näited on Laulasmaa ja Narva-Jõesuu, mis on alati meelitanud kunstiinimesi – puhkama, inspiratsiooni otsima, teoseid looma. Teen pikema peatuse Narva-Jõesuus, mis on minu sünnilinn. Narva-Jõesuus puhkasid 20. sajandi alguses peaaegu kõik kuulsad Eesti kultuuritegelased – muusikutest mainiksin eelkõige Heino Ellerit, Artur ja Eugen Kappi, Hugo Schütsi, Miina Härma. Männimets mererannikul lõi suurepäraseid eeldusi tervislikuks puhkuseks; kui siia lisada veel valged ööd, mere kohinat, niisket rannatuult ning muidugi pulbitsevat suvist kultuurielu Kuursaalis, siis saab selgeks, et Eestis oli nii häid oma kuurorte, et ei pidanud kaugel otsima. Mulle on väga südamelähedane Narva-Jõesuu kui kuurorti hiilgav minevik. Murelikuks teeb vaid see, et sellest saabki enamasti vaid minevikovormis rääkida: kuurortelu eksisteerib ka tänapäeval, kuid elav kultuurielu peaaegu puudub – osaliselt heade saalide puuduse tõttu, osaliselt sellepärast, et kultuur ei ole enam parjudele prioriteediks. Aga see on ajaloo loomulik käik, ning olen kindel, et ka minu kultuurses kuurordilinnas tuleb ükskord Renaissance.

Mere ja metsa teemat lõpetades ütleksin, et pean Arvo Pärdi keskust Laulasmaal Eesti suurimaks kultuurisaavutuseks viimastel aastatel. Käisin Arvo Pärdi keskuses 2020. aasta jaanuaris ning olin hämmastunud, kui ülev atmosfäär on selles hoones, kui nutikalt kõik on viimse detailini läbimõeldud, kui suure armastusega on keskus planeeritud. Arvo Pärt on ilmselget üks Eesti kõikide aegade suurkujusid, sügav mõtleja ning suur rahuarmastaja. Rahu ja armastust, ka armastust looduse vastu on Pärdi muusikas palju. Eesti rahva ühe suurkuju keskuse ehitamine kohas, mis ühendab endas eesti rahva sümboleid – metsa ja merd – on tõesti väga sümboolne ettevõtmine, nagu asetaks kõiki tähtsaid asju ühte kohta. Arvo Pärdi keskuses on eriline vabaduse, sõbralikkuse ja avatuse atmosfäär, mida tajub igaüks, kes seda keskust külastab. Ja Arvo Pärt, suurkuju, kes on tuntud laias maailmas, saab tänu sellele keskusele igale inimesele lähedaseks, arusaadavaks ning kalliks, nagu ta muusikagi.

Need olid Eesti kultuurimärgid, mis on mulle eriti lähedased ja tähenduslikud. Usun, et igaühele võivad olla kallid erinevad kultuurimärgid, ja mida suuremat rolli nad on inimese elus mänginud, seda kallimateks nad võivad tunduda. Nende prioriteetsus võib ka kindlasti muutuda elu jooksul. Aga kultuur on ikkagi see, mis jääb. Ja kõik, mis on kunagi olnud kallis meie jaoks, jätab hingesse oma jälge.