Ehk kõnetab kedagi veel. :)
Kultuur kui meelelahutus
Ühte asja saab vaadata väga erineva nurga alt, meenutades endale selle juures, et absoluutset tõtt kunagi ei ole. Umberto Eco essee "Kultuur kui meelelahutus" ongi kasulik mõne inimese jäikade väljavaadete värskendamiseks (aga ka võib-olla mõnede liiga "vabade" vaadete kammitsemiseks). Eco tekstile mõeldes meenus mulle paar konkreetset näidet, kus olin ise segaduses, mida ühest või teisest nähtusest arvata.
Esimeseks näiteks on digitaalõpe, millele läksime akadeemias üle koroonaviiruse tõttu ja mis kestab teatud ainetes ka tänase päevani. Pean tunnistama, et alguses olin skeptiline digitaalloengute ja eriala videokohtumiste suhtes. Kuid pean tunnistama ka seda, et hakkasin e-kaugõpet väga kiiresti nautima, olles tänulik suurepärasele võimalusele peaaegu sama effektiivsusega jätkata õppeprotsessi. Rääkides erialast ja videokohtumistest Agora video call'i kaudu, tekkisid mul alguses segased tunded: kas tohib tegeleda muusikaga sellisel moel, ega muusikat "ei alanda" see asjaolu, et olen mugavalt kodus, kus samas ruumis tegelen ka väga triviaalsete igapäevaste asjadega..? Aga mõne aja pärast rahunesin selles osas ja leidsin, et muusika tegemine ongi peamine eesmärk, ja kõik muu on vaid vahend selle tegemiseks.
Teine näide pärineb paari päeva tagusest väikereisist Haapsalu linna. Reis toimus niimoodi, et pool vahemaad oli läbitud rongiga ja pool vahemaad oli läbitud jalgrattaga. Riietus oli ka vastav. Aga mul on raske kodust väljuda ilma raamatuta, ning ka seekord võtsin kaasa raamatu ühest silmapaistvast vene viiuldajast. Rongis keset matkavarustust (ja matkameeleolus) istudes tabasin ennast mõttel, et tunnen väikest piinlikkust selle üle, et see "vaimne kohtumine" raamatu tegelasena toimub nii ebasobilikus miljöö. Aga leidsin ka seekord, et väline külg ei peaks olema takistuseks mistahest raamatu lugemiseks. Usun küll, et see mõte on väga naiivne, aga tunnetused ongi mõnikord väga imelikud.
Kolmandaks näiteks on mu esimene Berliini filharmoonia külastamine. Berliini filharmoonia ja filharmoonikud on kujunenud suureks kvaliteedisümboliks üle kogu maailma, ja juba filharmoonia vestibüülisse sisse astudes tundsin kerget aukartust. Sellel õhtul mängis orkestri kammerkoosseis Vivaldi muusikat, ja ma nautisin nii nende taset kui sündmust iseennast (olla Berliini filharmoonias ja saada osa sealsest muusikaelust ja kõrgest tasemest). Vaheajal fuajees olin aga üdini üllatunud, kui nägin sakslasi suurtest kruusidest õlut joomas ja pretzeleid söömas. Mitte et õlu ja filharmoonia oleks vastandid, aga... selles oli minu jaoks midagi, justkui segaks pop-muusikat ja Bachi kokku. Aga jällegi - ei oska midagi öelda, tunnetused võivad olla petlikud. Võib-olla käis õlu maitsmine just selle sündmuse ja mitte niivõrd õhtu muusika juurde.
Lõpetuseks ütlen, et mind kõnetab Umberto Eco mõte selle kohta, et kõik sõltub sellest, kuhu rõhku asetada. Kui rõhk on just kultuuril ja kuulajas- vaatajaskonna harimisel, siis võib tolereerida paljusid asju. Peamine selle juures on see, et põhisuunaks oleks valgustus. Võib-olla tuleb kõik muu tasapisi sellele järgi ka.
