Vastus artiklile https://arvamus.postimees.ee/355632/harry-liivrand-suurnimedeta-tallinn
Linnad nägudega ja ilma
Olen läbi lugenud Teie artikli "Suurnimedeta Tallinn" ja lausa pakatan mõtetest ja emotsioonidest. Minu meelest olete öelnud just seda, mida paljud eestlased, eesti venelased, ja ilmselt paljud muud rahvused maailmas on juba ammu enda jaoks mõtteliselt sõnadesse pannud, kuid pole seda kirjalikult avaldanud. Püüan selgitada, miks Teie mõtted on mulle nii hingelähedased.
Esiteks on minu jaoks alati olnud võluv asjaolu, kui mingil asjal, nähtusel või inimesel on oma identiteet. Mulle meeldivad tugevad isiksused, kes jätavad endast mingisuguse kindla mulje ja eralduvad (hallist) rahvamassist. Mulle meeldivad vanad autod, sest need on "tükikaup", need on valmistatud pigem lähtudes leiutaja kõrgelennulisest fantaasiast kui massitoodangu nõuetest. Mulle meeldivad pillid, millel on ajalugu, mis on seotud kindlate nimedega, muusikutega - kui pill saaks rääkida, siis mahuksid tema lood ühte paksu raamatusse! Õnneks sama arusaamu jagab enamik häid muusikud. Kuidas on lood linnadega?
Oma elu jooksul olen jõudnud elada mitmes linnas - Narva-Jõesuus, Tallinnas, Tartus, Uppsala, Peterburis, uuesti Tallinnas. Kui ma peaks vastama kohe, mis nendest tundub mulle kõige omapärasema ja tugeva identiteediga linnana, siis ma kahtlemata vastaks, et see linn on Peterburi. Peterburis isegi väga lühikest aega olles on täiesti võimatu märgata kohalikku identiteeti ja seda, kuidas inimesed seda hoolega edasi kannavad. Ma hetkel ei võrdle mastaabe, vaid räägin isiklikust vaatevinklist lähtudes. "Uustulnukas" saab kiiresti teada linna ehitajate, tsaaride, kirjanike, heliloojate kohta, seda nii kohalike käest kui ka lugedes memoriaaltahvleid. Kõik on dokumenteeritud, ekskursioonid toimuvad vahetpidamata, linlased üldjoontes on kõrge lugemusega. See, mis ei ole tahvlidele jäädvustatud, kuuleb või loeb üsna kiiresti. Linn on kultuuri ja ajalugu täis, ja see on kättesaadav igal võimalikul kujul.
Ütleksin, et ülikoolilinnad, nii Tartu kui ka Uppsala, on ka üsna tugeva identiteediga. See identiteet on õhus. Ülikoolides on tegutsenud ja tegutsevad kuulsad professorid, nende auks on nimetatud hooned, tänavad, on memoriaaltahvleid. Need ülikoolilinnad on ka üsna väikesed, nii et kultuurist pole võimalik mööda minna. Aga ma olen täiesti nõus, et ka Tartus võiks memoriaaltahvleid rohkem olla, eriti seoses kuulsate muusikutega, kes seda linna on kunagi külastanud.
Narva ja Narva-Jõesuus olid kaua aega tähelepanuta jäetud. Põhilised "renoveerimistööd" hakkasid toimuma alles viimasel aastakümnel. Mind väga rõõmustab, et Narvas on olemas iga-aastane Mravinski festival, mis mälestab Mravinskide perekonna sidet selle piirkonnaga (Mravinski suvila koht on minu sünnikodust vaid mõned sajad meetrid). Narva-Jõesuu on alati olnud Peterburi eliiti suvituskohaks, ja selle kohta on andmeid linnamuuseumis. Kuid, minu meelest, oleks ääretult sümpaatne, kui mälestustahvleid oleks ka selle väikese linna tänavatel: D.Šostakovitši, M.Petipa, A.Pavlova, I.Severjanini ja paljude teiste kohta. Seda, et tegemist on väga kauni looduskohaga (Narva-Jõesuu), kinnitavad I.Severjanini ühe luuletuse viimased read:
"Твоя стремглавная Нарова
Галопом скачет в Гунгербург.
Косится на тебя сурово
Завидующий Петербург."
("Sinu lennukas Narova
Kipub jooksujalu Hungerburgi*.
Sind silmanurgast vaatab karmilt
Kadestav Peterburi linn.")
Kui juba Peterburi kadestab, siis võib oletada, et Severjanini-aegne Narva-Jõesuu oli väga kaunis, ja kui ta oli kunagi nii kaunis, siis võib-olla see linnake on väärt rohkem memoriaale..? Küsimus jääb lahtiseks, nagu alati, kui on mängus raha ja võim.
Viimane mõte käib, minu meelest, ülimalt hästi ka Tallinna kohta. Ise olles suur Tallinna armastaja, pean siiski ütlema, et see, kes tahab Tallinnaga lähemalt tutvuda, peab usinalt täiendavat informatsiooni otsima. Vanalinnas on kõik nagu taldriku peal - kirikud, muuseumid, saalid, kuid nad on kohati "hääletud" just turisti jaoks. Teie artiklis on väga hästi toodud need nimed, mis võiksid Tallinna palget põnevamaks muuta. Mina kui vanamuusikasõber väärtustaks, et just see külg oleks Tallinna puhul paremini valgustatud - kus kogunesid koorid, kus elasid kapellmeistrid (ja millised), mis teoseid esitati ja mis saalides/kirikutes. Üha rohkem tärkava huvi autentse musitseerimise vastu taustal võiks see ka rohkem vanamuusikasõpradest turiste meelitada.
Alati on kitsaid kohti, mida saab paremaks muuta, aga olen Teiega täiesti nõus, et meil on juba piisavalt kohalikku identiteeti ja huvitavaid momente ajaloos, ja tasub eelkõige võtta sellest allikast. Ta on juba piisavalt suur, ja polegi vaja midagi juurde mõelda.
* - Hungerburg on Narva-Jõesuu Peeter I-aegne nimetus.
