-------------
Tšaikovski monument Moskvas
2017. aastal teel Vladivostokki oli mul üheks peatuskohaks Moskva. Moskva pakub loendamatuid võimalusi kultuuri-, kunsti- ja muusikaelu nautimiseks, kuid tolles olukorras olid mul käsutuses vaid mõned tunnid enne lennureisi. Eelistasin jalutada selles piirkonnas, kus vaatamisväärsused on lausa iga ruutmeetri peal: Kreml, Suur Teater, Arbat, Ida Riiklik Muuseum ja muidugi ka Moskva Konservatoorium. Järgnevalt kirjutan Tšaikovski monumendist, mis asub konservatooriumi Suure saali ees, ning sepistatud võrest, mis jääb monumendi taha ja konservatooriumi ette.
P.I.Tšaikovskile (1840-1893) pühendatud monument avati Moskva konservatooriumi ees 1954. aastal. Monumendi autoriks on Veera Muhhina, üks kuulsamaid skulptoreid NSV Liidus nind andekaim naisskulptor omal ajal. Kavatsuseks oli kujutada Tšaikovskit isnpiratsiooni hetkel: helilooja tugitoolis, ees noodivihik, kuhu ta on valmis panna uut teost, paremas käes pliiats, vasak kerges "liikumises", nagu loeks rütmi. Punasest graniidist postamendil on kirje: "Великому русскому композитору Петру Ильичу Чайковскому" ("Suurele vene heliloojale Pjotr Iljitš Tšaikovskile"). Helilooja kuju on suursugune, massiivne ja väärikas.
Kuid mitte vähem kirjeldamisväärt on pronksist sepistatud võre, mis jääb monumendi taha. Võre on üsna pikk, ja selle muster sisaldab noodioskaja jaoks üht-teist huvitavat. Võre keskele on sepistatud noodijooned, millele on kirjutatud Tšaikovski silmapaistvamate heliteoste motiivid, muu hulgas Esimese klaverikontserdi avahelid. Veel üks vähem tuntud motiiv on jäädvustatud võre peal. Tegemist on unustatud rahvaviisiga "Сидел Ваня на диване" ("Istus Vanja diivani peal"). Seda rahvaviisi vilistas üks maaler, kes töötas helilooja õde kodus Kamenka alevis, kui Tšaikovski 1869. aastal Kamenkat külastas. See viis jäi heliloojat kauaks kummitama, ja selleks, et sellest lahti saada, kirjutas ta rahvaviisi ümber keelpillikvartetiks. Nii sai ka see motiiv pronksivõre peale.
Konservatooriumi üliõpilaste seas levis uskumus, et noodid võrest toovad edu eksamitel ja esinemistel, sellepärast, kui aastal 2007. viidi läbi monumendi ja "muusikalise võre" restauratsiooni, pidi üle 50 kadunud nooti uutega asendama.
Peale selle, et monument on väga kaunis ja suursugune, jätab kogu skväär duaalset muljet. Monument ise on kaunilt monoliitne, kuigi kiirgab Tšaikovski ispiratsioonihetke, ja pronksvõre selle taga on ülimaalt peen, nagu see saab olla üks sepistatud noodijoonestik nootidega. Minu meelest peegeldab see väga hästi Tšaikovski isiksust - kohati sügavalt usklik ja kohati peenelt ilmalik, väga venepärane, aga mitte ülimaalt massiivne, prantsuse- ja itaaliapäraselt kerge, jäädes selle juures ikkagi sügavalt slaavipäraseks hingeks. Vastuolud on iga suure kunstniku kaaslasteks. Seega pakub Tšaikovski monument möödaminejatele nii ilusat vaatepilti kui ka põnevat arva-ära mängu, mis sunnib peatuda skvääri juures ja ära lahendada pronksist mõistatused.
