***

J. Barnes "Aja müra"

- üks pisike ja üldistav arvamus - 

Toetudes Tiia Järgi kursuse loengutele ja J.Barnes'i raamatust „Aja müra“ saadud teadmistele

Eino Tamberg on öelnud, et 20. sajandil ei ole ühtegi heliloojat, kes pole Stravinskist mõjutusi saanud. Tõsi küll, ka kaks 20. sajandi väljapaistvaimat ja viljakaimat heliloojat nagu Sergei Prokofjev ja Dmitri Šostakovitš, ei olnud erapooletud nii Stravinski loomingu kui ka isiksuse suhtes. On teada, et Šostakovitšil oli Moskva korteris klaasi all foto Stravinskist, keda ta jumaldas. Prokofjev oli terve elu vältel Stravinskiga rivaalitsemas, küll ainult loomingulises valdkonnas. Ja kui kõrvale jätta (mida muidugi ei tohi teha, aga siiski, teoreetiliselt) Stravinski vaieldamatu kaalukas positsioon 20. sajandi muusikamaailmas ja ta ulatuslikku loomingut, miks just teda võiks imetleda üks Nõukogude Liidus elu läbi elanud helilooja? Ja miks võib teda kadestada üks läände põgenenud, kuid tagasi Nõukogude Liitu naasnud helilooja?

Vabadus on magus sõna. Kas vabadus millekski või vabadust millestki? Inimene võib olla majanduslikult vaene, nagu Stravinski 1920ndatel aastatel, kui tema koos perega asus mõnedeks kuudeks Coco Chanel'i villasse elama. Kuid sisemiselt võib inimene olla vaba kõikidestahelatest, ja eelkõige vaba võimu(de) ennustamatu tujudest. See on elementaarne vabadus looja jaoks, ometi sõltus taoline vabadus riigist, kuhu kunstnik olude sunnil oli sattunud elama. Stravinski, kelle looming on üks lõpmatu eksperiment nii žanrite, stiilide ja helikeele poolest, žongleeris nendega, lähtudes oma sisemisest tungist kõike uue ja avastamata järele. Selles on puhas ludus ja ei tilkagi vajadust midagi šifreerida; ja kui midagi on sisse kodeeritud, on see jällegi mäng ja muusikavõimaluste avastaja fantaasialend. Selles ei ole valulikku ja veritsevat hinge, mis püüab ikka ja jälle leiutama vahendeid, kuidas oma muusika tõelist sõnumi kuulajateni tuua, ilma et järgmine päev oleks selle kunstniku elus viimane.

Dmitri Šostakovitš isiksusena erineb nii Prokofjevist kui ka Stravinskist just selle poolest, et ta on nendest kõige vastuvõtlikum hingelise valu suhtes. Ja mitte vaid omaenda elu valu, vaid kogu Nõukogude Liidu ühiskonna valu üle. Tema saatust, mõelda üht ja rääkida teist, unistada ühest ja elada hoopis teisiti, jagasid tuhanded, kui mitte miljonid tollel ajal elanud inimest. Stravinski on terve elu vältel igatsenud Venemaad, Peterburit. Väga võimalik, et ta igatses seda riiki, mis lakkas eksisteerimast juba mõned aastad pärast tema läände ärasõitu. Ja miks mitte igatseda midagi, ise sellest eemal olles, teadmata asjade reaalsest kulgemisest. Ma pole piisavalt uurinud, mis oli peamiseks põhjuseks selleks, et Prokofjev pärast läände ärasõitu 1936. aastal Nõukogude Venemaale ikkagi tagasi naases, aga pakun, et teda ei saatnud läänes piisav edu selleks, et siia kogu eluks jääda. Läänes „valitses“ Stravinski, kelle varju oli ta pidevalt langemas. Võib-olla igatsus vene kultuuri vastu käskis tal tagasi tulla. Teades, et see kultuur oli juurteni maha raiutud peale revolutsiooni, tundub see oletus veidike naiivne. Ja Nõukogude Liidus elas Šostakovitš, kelle loomingu suhtes oli Prokofjev alati üsna skeptiline olnud. Huvitaval kombel ei olnud see vastastikune - Šostakovitš hindas kõrgelt Prokofjevi isiksust ja ta loomingut.

Vabadus on kadestamisväärne. Usun, et Prokofjev, oma elujaatava ja pigem „päikeselise“ loominguga, tajus loomingulise vabaduse puudumist teistmoodi kui Šostakovitš, kes pidi ellujäämise vahendina reetma oma põhimõtted, näiteks parteisse astudes ja seeläbi võimule alistudes. Ega Heliloojate Liidu esimehe roll anna vabadust millekski; kui juba, siis millestki – vabaduse mitte muretseda homse päeva võimalikkuse peale. Ainus pääs on eskapistlikult kodeerida oma elu oma loomingusse. Ja Stravinski, suur stiilide ja helikeele katsetaja, vene, prantsuse ja hiljem USA kosmopoliit, võis vene heliloojatele ahvatlevana välja näha küll erinevatest vaatevinklitest: Prokofjevile – ihaldusväärse muusikalise mõõdupuuna, Šostakovitšile – kõikidest ahelatest vaba kunstnikuna, keda võiks piirata ainult tema enda fantaasialend. Kuid, kodeerituna või mitte, olenemata valitsevast võimust ning perekondlikest asjaoludest, on kõige kolme helilooja looming olnud piisavalt kadestamisväärne tulevatele põlvkondadele, oma eksperimendihimu (Stravinski), nobe elujaatavuse (Prokofjev) ja hingepõhjani aususe (Šostakovitš) poolest.