Kuulsad muusikategelased-suvepuhkajad Narva-Jõesuus

Olga Kudajeva

IP BA, 2. aasta

Kuulsad muusikategelased-suvepuhkajad Narva-Jõesuus

Essee-referaat

Juhendaja: Anu Kõlar

Sissejuhatus

Kirde-Eestis on üks väike linnake peene kuldliivaga mereranna ja mühiseva metsa vahel. Tegelikult ka muudest ilmakaartest on see linnake justkui piiratud: idapoolset loomulikku piiri loob Narva jõgi, ja ka lääne pool on mets. Juttu käib Narva-Jõesuust. Vaatamata sellele, et linn on nii hästi peidetud mere ja metsa vahel, oli see tuntuks suvituskohaks juba 19. sajandist alates.

Kaunis raske on kirjutada millestki, mis on endale sünnist saadik nii tuttav ja lähedane. Sellisena tundus mulle mu kodulinn, kus olen veetnud oma lapsepõlve. Kuid mida tähendab õigupoolest „tuttav“? Kas puhtalt seda, et keegi tunneb topograafiat ja oskab mingis kohas orienteeruda, või siis hoopis ajaloolise tausta, kulturiloo sündmuste, kuulsate elanikke biograafiate tundmist? Peaksin tunnistama, et „õiget“ tutvust Narva-Jõesuuga tegin alles siis, kui olin kodulinnast juba ammu ära kolinud. Huvi muusikaajaloo vastu ning pikenenud karantiin, mille jooksul olen viibinud just kodulinnas, lõid soodsa pinda enda arvates üdini tuttava kodulinnaga palju lähema tutvuse tegema.

Minu essee-laadse referaadi põhiteemaks on tuntud eesti ja vene muusikategelased, kes elasid või suvitasid Narva-Jõesuus. Alustuseks tutvustan Narva-Jõesuu ajaloolist tausta ja seejärel lühidalt räägin sellest, kuidas ja millal Narva-Jõesuust kuurortlinn sai. Edasi tuleb juttu tähtsamatest eesti muusikutest, kes elasid, suvitasid ja tegutsesid Narva-Jõesuus. Vaatluse alla jäävad peamiselt esimese Eesti vabariigi aastad. Järgnevalt räägin J.Mravinski ja tema suguvõsa pereliikmete suvitustest Narva-Jõesuus ja ka J.Mravinski festivalist. Lõpetuseks on lühike järelsõna ja kasutatud kirjanduse nimekiri.

Ajalooline taust

Tartus, Eesti Ajaloo Arhiivis on Narvale lähedased alad jälgitavad 1345. aastast alates, teistes arhiivides on käsitletud hilisemat perioodi (Orav 1993 : 3). Narva jõe vasakpoolsel kaldal, paari kilomeetri kaugusel suudmest paikneb iidne asula Kudruküla, millega Narva-Jõesuu tekkelugu on seotud. Esmakordselt nimetatakse seda küla 1503. aastal, Liivi ordumeistri Wolter van Plettenbergi käsukirjas, mis annab Narva kodanikele privileegi püüda kala jõe suudme esisel lahtisel merel ning ehitada randa hooajaliselt kasutatavaid kalamaju. Hungerburgi (Narva-Jõesuu nimi 17. sajandi paiku) mainitakse esmakordselt 1684. aastal „suure venna“ Narva linna bürgermeistri käsukirjas.

Käesoleva ala on läbi ajaloo nimetatud mitmekesiselt ja rikkalikult. Hungerburg, Höngerborg, mis tähendab „näljalinna“ – rahvasuus levib legend saksa kaupmeestest, kes merehädalistena rannas toitu leidmata ristinud jõe suudmes vasakul paikneva küla Hungerburgiks. Tarvitati ka nimetusi Mündung, Seemündung ja eestikeelse variantidena Meresuu, Narowa-Mündung ja Mündung-Hungerburg. Aleksander III valitsemisajal kantakse kaardile nimi Gungerburg (1893), aga juba 20. sajandi algul – Ust-Narova (Narva-Jõesuu vene keeles). Kahekümnendate aastate algul nimetatakse kuurorti ametidokumentides Narova-Jõesuuks (Narova – Narva jõe venekeelne nimetus). Peagi muutub aga see käibekeeles juba ammugi juurdunud Narva-Jõesuuks, mis on jäänud tänapäevani.

Kuurortlinnaks saamine

Mis teeb ühest linnast kuurorti? Supelasutuste traditsioon, mis kuulub Euroopa kultuuri, sai alguse juba antiikmaailmas. Kui rääkida eelmistest sajanditest, siis jõudis kuurordi (saksa keeles „raviv paik“) mõiste Vene Keisririigi aladele 18.-19. sajandi vahetusel. Kuurordiks olemiseks peab linn ka vastava staatuse saama. 15. novembril 1873 Narva linna volikogu koosolekul tegi linnapea A.Th.Hahn ettepaneku Hungerburgi kui heakorrastatud kuurordi väljaehitamiseks. Õnneks ei hakatud kuurorti rajama tühjale kohale, kuna asula vanimas kvartalis, mere ning jõe vahelises kolmnurgas oli tihe asustus.

Narva-Jõesuu on klimaatiline kuurort, kus põhiliseks raviteguriks on puhas, suhteliselt niiske ja liikuv mereõhk koos kuiva männimetsaga. Meri ja mets moodustavad omapärase mikrokliima, mis annab suurepäraseid ravitulemusi. Raviasutustes kasutatakse Haapsalu muda. See on kuurordi atraktiivne väline külg, kuid me ei tohi unustada, et kuurordile sõitvad inimesed soovivad tihti parandada mitte ainult füüsilist vaid ka vaimset enesetunnet, saada loomingulist inspiratsiooni ning tasakaalustada oma hingeelu. Niiviisi saab Narva-Jõesuus ammutada energiat ja inspiratsiooni loomulikest allikatest - merest ja männimetsast – ja seda ühtlasi ka tervise parandamisega. Järgmisena tutvume muusikutega, kes elasid või suvitasid Narva-Jõesuus.

Eesti heliloojad, muusikapedagoogid, interpreedid ja dirigendid, kes elasid või suvitasid Narva-Jõesuus

Heino Eller (1887-1970), eesti helilooja, pedagoog, rahvakunstnik. Aastail 1927-1940 veetis Heino Eller Narva-Jõesuus peaaegu kõik suvepuhkused. Elleri panustamist eesti muusikasse on raske üle hinnata, kuna ta on nii eesti instrumentaalmuusika looja kui ka paljude muusikute põlvkondade õpetaja. Elleri käe all on nii või teisiti õppinud kõik 20. sajandi kuulsaimad Eesti heliloojad ja dirigendid, näitekes Eduard Tubin, Olav Roots, Jään Rääts, Lepo Sumera ja Arvo Pärt.

Eller ise oli looduslüürik ja looduseülistaja. Tema kaunimad ja enimmängitud teosed on sündinud looduselamuste mõjul, suurimateks inspireerijateks männimets ja meri. Ei ole ime, et viiulipala „Männid“ sündis just meenutusena Narva-Jõesuu männimetsadest, mis inspireerisid ta loomingulist lendu suveajal. Nii kirjutab kunstnik sellest teosest oma lähedale sõbrale Emil Ruberile, kes külastas heliloojat Narva-Jõesuus aastal 1933.

Sümfooniline süit „Valge öö“ on sündinud ka Narva-Jõesuus, inspiratsiooniks oli muuhulgas kajakate kisa, kalurite laulud, suvised lõkketuled. Süidi esiettekanne toimus 1939. aastal „Estonia“ kontserdisaalis ta õpilase Olav Rootsi juhatusel. Kuurorti külastas Heino Eller oma abikaasa Annaga. Järgnes teine maailmasõda, ja järgnesid ka süngemad aastad Heino Elleri elus. Tema abikaasa oli hukatud 1942. aastal. Pärast sõda lõppu ja ka oma elu lõpu poole puhkas mändidemuusika novaator Laulasmaal.

Artur Kapp (1878-1952) ja Eugen Kapp (1908-1996), eesti teenekad heliloojad ja pedagoogid. 1933.-1935. puhkas Kappide pere Narva-Jõesuu lähedal Merekülas.

A.Kapp, E.Kapp ja teised Narva-Jõesuus puhanud nimekad muusikud väitsid, et 1930-ndate aastate suvemuusika Narva-Jõesuus oli kõrgetasemeline. Eugen Kapp mäletab, et 1933. aastal juhatas ta isa sümfooniaorkestrit Narva-Jõesuu kõlakojas. Sümfooniakontserdi kavas oli üks Mozarti sümfoonia ja Tšaikovski „Serenada triste“. Kontserdil osales ka viiulimängija Hugo Schüts. 1930-ndatel aastatel suvitas Narva-Jõesuus ka kuulus kontrabassimängija Ludvig Juht, kes mängis kohalikus suveorkestris.

Mereküla kaunis loodus pakkus inspiratsiooni noorele heliloojale Eugen Kapile. Just siin kirjutas ta oma neljaosalise süidi: 1) Prelüüd, 2) Hällilaul, 3) Intermezzo ja 4) Scherzo. Hiljem kanti seda teost Raimund Kulli (kelle elu oli ka tihedalt seotud nii Narva kui ka Narva-Jõesuuga) ja Olav Rootsi juhatusel.

Raimund Kull (1882-1942) oli eesti dirigent ja helilooja. Sündis Narvas. Noore muusiku kujunemisele aitas soodsalt kaasa orkestri tegevus – talvel Narva linnateatris, suvel Narva-Jõesuus ning Merekülas. Juba 14-aastasena mängis Kull kuurhoone suveorkestris suurt trummi. 1900. aastal kohtus R.Kull Miina Härmaga, kes aitas tal astuda Peterburi konservatooriumi.

Olles 1912-1920 „Estonia“ teatri peadirigent ja 30-ndail aastail sama teatri muusikajuht, veetis R.Kull oma suvepukused enamasti Narva-Jõesuus. Maestrole oli hingelähedane Mereküla, sellepärast külastas ta seda paika regulaarselt, kõigist meelelahutustest ja seltskondlikest kohustustest hoolimata. Varahommikulised matkad Merekülla ja tagasi, kodunt lahkumine juba enne kl. 7 kujunes traditsiooniks. „..Kindlasti mängisid selles kaasa minu lapsepõlve mälestused, mis on ühenduses Narva-Jõesuuga,“ kirjutab ta 1939. a suvel abikaasa Liina Reimanile.

Miina Härma (1864-1941), eesti helilooja ja koorijuht. 1895. aasta juunis tuli M.Härma oma kooriga Narva-Jõesuusse koorikontserti tegema. Peale M.Härma enda koori esinesid Narva Eesti Seltsi lauljad. Kõiki koore juhatas Miina Härma, ja kohalikus ajalehes seisis kirjas: „Neiu Miina Hermann sai iseäralise kuulajate tänu osaliseks.“

1900. aasta suvel oli M.Härma Narva-Jõesuu lähistel Merekülas, esines orelikontserdiga sealses „Waldkapelles“.

Villem Reimann (1906-1992) on eesti helilooja ja pedagoog, teeneline kunstitegelane. Aastatel 1935-1936 puhkas Narva-Jõesuus. See pere, kelle suvilas ta elas, mäletab teda inimesena, kes töötas pingsalt ja puhkas vähe. Kui taevas vähegi pilve läks, oli noor helilooja klaveri taga. Suvila oli rannast vaid mõni samm, nii et mere kohin kostis tuppa ja hällitas õhtul magama.

Villem Reimanni külastasid Narva-Jõesuus viiulikunstnik Vladimir Alumäe, Raimund Kull ja teised muusikainimesed.

Hugo Schüts (1900-1969) oli viiuldaja ja teeneline kunstnik (1957). Eugen Kapp, kuulnud laulvat viiulit Narva-Jõesuu suvekontserdil Tšaikovski „Melanhoolset serenaadi“ ja publiku soovil Heino Elleri „Mände“ esitamas, oli sellest niivõrd liigutatud, et pühendas viiuldajale oma „Meloodia“. Ka tema „Eesti tantsu“ kandis esmakordselt ette Hugo Schüts.

1933. aasta suvel oli Narva-Jõesuus H.Schütsi kontserdikavas F.Chopini – P.Sarasate „Nocturn“, F.Kreisleri „La Gitana“, H.Elleri „Männid“, T.Nachezi „Mustlastants“, N.Rimski-Korsakovi „Hümn päikesele“, P.Tšaikovski – F.Kreisleri „Humoresk“, E.Kapi „Meloodia“ ja P.Sarasate „Hispaania tants“. H.Schüts andis kontserte koos pianisti C.Rosina ja Maimu Uuliga, lauljate Meta Kodaniporgi ja Artur Rinnega (viimane sündis aastal 1910 Narvas ja Narva-Jõesuuga oli seotud varasest noorusest kuni elu lõpuni astal 1984). Tegi koostööd dirigendi Nikolai Goldschmidtiga, kellest on hiljem juttu.

Nikolai Goldschmidt (1900-1964), eesti muusikategelane ja dirigent. 1927. aastal asutas ta Tallinna Töölismuusika Ühingu, ja enne Teist Maailmasõda oli ta nii Tallinna Töölismuusika Ühingu sümfooniaorkestri kui ka Narva Orkestrantide Ühingu sümfooniaorkestri dirigent. ERR-i eetris ilmunud „Keskööprogrammis“ aastast 1975. meenutab teda metsasarvemängija Arnold Treumuth kui „väga agarat suvemuusika korraldajat“. Ka tolleaegse Eesti Raadio estraadiorkestri orkestrant Voldemar Saul kinnitab, et Goldschmidt oli sündinud organisaator.

Arnold Treumuth võttis osa Goldschmidti poolt korraldatud suvekontsertidest Narva-Jõesuus. Ta kirjeldab Goldschmidti kui lahket, heatahtlikku ja vastutulelikku inimest, kes hoolitses oma orkestrantide eest ja maksis soliidset palka. Proovides oli Goldschmidt väga elav, samas ka nõudlik. Goldschmidti poolt valitud repertuaar oli väga erinevates žanrites, sümfooniatest Straussi valssideni välja. Kuid suurim tunnus, mille järgi ta kaasaegsed ta meenutavad, on Goldschmidti huumorimeel. Üks päevakajaline naljalugu on seotud just ühe Narva-Jõesuu suvekontserdiga.

Rannas mängis keskpäeval suveorkestri puhkpillikoosseis, ning pausi ajal tuldi Goldschmidti juurde küsima: „Kas Schüts täna ei mängi“. Goldschmidt mõtles veidi ja vastas rõõmsalt: „Mängib küll. Aga mitte siin, vaid kuursaali kõrval metsas, ja täna mängib veel nii, et rabab otse jalust maha.“ Lõppes sellega, et terve hulk uudishimulikke lahkus rannakontserdilt, et minna metsa, kus olevat mänginud viiulikunstnik Schüts. Ja Goldschmidt polnud valetanud: tänavanurgal lagedal platsil mängis Hugo Schüts ühe tundmatu mehega kurni, nii et kaikad lendasid ja iga ettevaatamatu jalust maha oleksid rabanud.

Viiulimängijatest rääkides tuleb mainida ka Alfred Papmehli (1890-1975), kes oli eesti viiuldaja ja pedagoog. Suvekuudel elas Papmehli pere Narva-Jõesuus. A.Papmehl abiellus kohaliku neiu, klaverikunstnik Simeljovaga. 1920-ndate aastate algul võis noori koos näha tenniseväljakutel ja mujal, emmal-kummal ikka viiul kaasas. Viiulimängu kostis kord metsast, kord mere äärest, sagedamini aga neiu vanematekodust, kus paar suvitas. Ka lapsed olid kõik musikaalsed, sellepärast kostis majast hommikust õhtuni viiulimängu.

Jaan Tamm (1875-1933), metsasarvemängija, muusikateadlane ja pedagoog, Peterburi konservatooriumi õppejõud ja hiljem professor. Hoolis oma kaasmaalastest ja aitas eesti heliloojatel, kes Peterburi konservatooriumis õppisid, vajaduse puhul saada õppemaksust vabaks. Oli Peterburi õukonnaorkestri ja Maria teatri solist, aastatel 1920-1930 Tallinna konservatooriumi professor. Puhkas alati koos sõbra J.Tammega Narva-Jõesuus.

Mravinskide dünastia Narva-Jõesuus ja kuulsa maestro kultuuripärand

Kui küsida kohalike elanike käest, mis muusiku nimi seostub neil kõige rohkem Narva-Jõesuuga, siis on tõenäoline, et kuuleme just Jevgeni Mravinski (1903-1988) nime. J.Mravinski, maailmakuulus dirigent ja NSV Liidu rahvakunstnik, oli ligi pool sajandit Venemaa vanima, Peterburi filharmoonia, nüüdse Akadeemilise sümfooniaorkestri dirigent ja hiljem peadirigent.

Jevgeni Mravinski tegi tutvust Hungerburgiga juba aastal 1906. Nimelt oli tema tädi, Peterburi Maria teatri solist ja ooperidiiva Jevgenia Mravina (1864-1914), võtnud noore Mravinski kuurordile kaasa suvepuhkusele. Mravinski omakorda töötas Maria teatris aastatel 1932-1938, hiljem sai Peterburi filharmoonia (Leningradi filharmoonia) dirigendiks (1938) kuni oma surmani 1988.

Alates 1957. aastast puhkab Mravinski elu lõpuni regulaarselt Narva-Jõesuus. Siin külastas teda ükskord ka Dmitri Šostakovitš (1906-1975), et tutvustada Mravinskile vastvalminud 13. sümfooniat. Teost mängiti naabrite klaveril, kuna J.Mravinski suvilas ei olnud klaverit. Puuduvad täpsed andmed selle kohta, millal kohtumine toimus, kuid aasta oli 1962. J.Mravinski naine, muusikateadlane Inna Serikova (1923-1964), oli sel ajal juba üsna kurnatud ajuvähist, ja Mravinskil polnud jõudu nii nõudlikku ja mastaapse teose esitamiseks: ta võitles Inna elu eest ja püüdis temaga võimalikult rohkem aega veeta. Sümfooniat kanti siiski sama aasta detsembris Moskva filharmoonia Suures saalis, dirigendiks oli Kirill Kondrašin. Ajakirjanikud aga kujutasid Mravinskit kui „reeturit“, mida ta kindlasti polnud: üks esimesi teoseid, mida ta Leningradi filharmoonias juhatas, oli Šostakovitši 5. sümfoonia, ja läbi terve elu olid nad lähedased sõbrad.

Hiljem puhkas J.Mravinski Narva-Jõesuus oma teise naise Aleksandra Vavilina-Mravinskaja (sünd. 1928) seltsis, kes töötas flöödisolistina Mravinski orkestris aastal 1961-1989; alates 1987. aastast kuni tänapäevani on ta Peterburi konservatooriumi professor. Mravinskid tegid pikki jalutuskäike Narva-Jõesuu metsas või liivarannas, metsas armastas Mravinski ka üksi olla – tema päevikutest, mida Vavilina-Mravinskaja on postuumselt välja andnud, võib välja lugeda eriti suurt armastust ja lugupidamist metsa kui elusolendi vastu. J.Mravinski kirjutas luulet, kus sügavad läbielamised olid just loodusega seotud. Loodusest ammutas ta inspiratsiooni näiteks Beethoveni „Pastoraalse“ sümfoonia, Wagneri „Siegfriedi“, Ljadovi „Võlujärve“ dirigeerimise jaoks – need teosed koosnevadki läbinisti looduskujunditest. Luule ja looduskujundite teema otsa võib mainida, et Igor Severjanin (1887-1941), vene luuletaja, kes alates 1918. aastast elas küll Toila lähedal, kuid 1935. veetis lühema suvepuhkuse ka Narva-Jõesuus, oli J.Mravinski sugulane.

A.Vavilina-Mravinskaja oli Mravinski esimese abikaasa I.Serikova õpilane ja lähedane sõbranna; viimase surivoodi juures olles sai ta palve J.Mravinskit mitte kunagi üksi jätta. Ja seda täitis ta kuni abikaasa surmani. 1971. aastal, vahetult enne orkestri ringreisi, keelas Kultuuriministeerium Mravinskile välismaale sõita. Orkester läks maailmaturneele ilma peadirigendita, ja Vavilina-Mravinskaja kui orkestri solist ei saanud ringreisile mitte minna. Nad pidid siiski kaheks kuuks lahku minema. J.Mravinski sõitis Narva-Jõesuusse ja veetis seda aega raamatute, kohalike sõprade, uute loominguliste ideede ja muidugi oma armastatud looduse seltsis.

...Meenutamaks XX sajandi ühe väljapaistvama dirigendi Jevgeni Mravinski viibimist Narvas ja Narva-Jõesuus, korraldab Narva Linna sümfooniaorkester ja Narva Linnavalitsuse Kultuuriosakond alates 1995. aastast iga-aastase rahvusvahelise muusikafestivali. Projekti kunstiline juht, Narva Linna Sümfooniaorkestri dirigent Anatoli Štšura, on J.Mravinski pärandi suur austaja, kes tahab mälestust J.Mravinskist kui mitmekülgsest renessansilaadsest isiksusest ja ta suurest dirigendikunstist elavana hoida. Festivali aukülaliseks on peaaegu iga aasta olnud J.Mravinski lesk A.Vavilina-Mravinkaja. Anatoli Stšura initsiatiivil toimub festival Ida-Virumaa eri linnades, et saada integreerida eesti ja vene kultuuri läbi solistide ja orkestri (festivali orkestri koosseisus on muusikud nii Eestist kui Peterburi endise Mravinski orkestrist) esituskultuuri ja soodustada akadeemilise muusikakultuuri arengut regioonis.

Armastus on läbi aegade olnud vastastikune. Jaan Õun (1945-1996), eesti flöödikunstnik, õppis A.Vavilina-Mravinskaja flöödiklassis Peterburi konservatooriumis ja külastas nii oma õpetajat kui ta maailmakuulsat abikaasat suviti Narva-Jõesuus. Jaan Õuna sõnul hoidis Mravinski tõepoolest Eestit – ta austas eesti põllumehe töökust ja maa-armastust, pidas lugu Eesti graafikast ja tarbekunstist. Mravinski teadis ka eesti kirjandust – kõik, mis oli tõlgitud, oli Mravinskidel käes. J.Õun mäletas J.Mravinskit kui ääretult huvitavat vestluskaaslast, kes oli tähelepanelik inimeste vastu, kompromissitult aus nii elus kui ka muusikas. Isegi oma haigevoodil 1987. Narva-Jõesuus uuris J.Mravinski partituure ja leidis, et oli kogu aeg Prokofjevi „Romeo ja Juliat“ valesti juhatanud. Vaim oli valmis selleks, et seda teost uuesti salvestada. See kahjuks jäi teostamata.

Lõpetuseks

Nagu juba alguses kurtsin, keeruliseks osutub kirjutamine millestki, mis on endale eriti lähedane. Ja asi ei ole materjalide puuduses, vaid soovist võimalikult detailsemalt ja rikkalt kujutada kodulinna möödunud sajandi muusikaelu. Kui Mravinskide suvitamise välja jätta, kujutasin enamjaolt vaid esimese Eesti vabariigi aegseid suvepuhkajaid Narva-Jõesuus ja nende sidet paigaga. Nimetamata jäid näiteks dirigent Eduard Napravnik, kes elas siin kuni I maalmasõjani, Georg Ots ja Karl Ots, kes, ise olles Narvast pärit, veetsid suve alati Narva-Jõesuus; lisaks veel heliloojad Evald Aav, Artur Lemba, Aleksander Lätte, lauljad Jenny Simon, Benno Hansen ja Artur Rinne, ja paljud teised muusikategelased. Nad kindlasti väärivad tähelepanu, kuid antud lühema formaadiga uurimistöö raames ei ole võimalik tutvustada kõiki Narva-Jõesuuga seotud muusika- ja kultuuritegelasi. Narva-Jõesuu on alati osanud kõigile suvitajatele midagi meelepärast pakkuda, kas suvekontserte või hoopis metsavaikust, rikkalikku puitpitsiga arhitektuuri ning kohtumisi kuulsate suvitajatega, puhta tervendavat õhku ja ravi nii kehale kui ka hingele. Ajaleht „Põhjakodu“ nimetab kõiki meelelahutusvariante suvisel Narva-Jõesuus aastal 1933. ja kokkuvõtvalt väidab, et „Eesti suvituskohtade hulgas seisab Narva-Jõesuu vaieldamatult esikohal“. Ega see esikoht pole kõige suurem asi. Tähtis on mineviku hiilguse mäletamine, et oleks innustust ja inspiratsiooni ja eesmärke, mille poole olevikus ja tulevikus pürgida.

Allikad:

1. Orav, V. (1993). Narva-Jõesuu kodu-uurija pilguga. Tallinn: AS Pakett

2. Стрелков, В. (2007). Золотое кольцо Гунгербурга. Санкт-Петербург: Сотис / Strelkov, V (2007). Zolotoje koltso Gungerburga. Peterburi:Sotis

3. Грум-Гржимайло, Т. (1997). Ростропович и его современники. Москва: Агар / Grum-Gržimailo, T. (1997). Rostropovitš i jego sovremenniki. Moskva: Agar

4. https://www.classicalmusicnews.ru/articles/eugene-mravinsky-memory/ kasutamise kuupäev: 11.05.2020

5. http://www.virumaa.ee/2002/03/entsuklopeedia-eller-heino-helilooja/ kasutamise päev: 10.05.20202
6. https://kultuur.postimees.ee/1637469/looduseulistaja-heino-eller-120 kasutamise kuupäev: 10.05.2020

7. https://virtuaalne.ajaloomuuseum.ee/HeinoEller/?show=suvepuhkus kasutamise kuupäev: 10.05.20

8. Narva J.Mravinski festivali brošüürid ja afišid aastatel 2013-2019. Materjalid Narva Linna sümfooniaorkestri dirigendi A.Štšura isiklikust arhiivist.

9. Tundmatu (06.06.1933. a). Narva-Jõesuu suvine viisaastak. Ajaleht „Põhjakodu“, lk 3. Kättesaadud elektroonilisel kujul e-arhiivist https://dea.digar.ee/ .

10. Võsamäe, H. „Keskööprogramm“ ERR-i eetris, 09.11.1975.

11. Kalmann, S. (2015). Vabaõhukontserdid Georg Schnéevoigti juhatusel 20. sajandi alguse Tallinnas. Tallinn: EMTA